Sissejuhatus

Aldo van Eyck, Team X-i kuulunud Hollandi arhitekt väljendas 1959. aastal tugevat pahameelt hiljutise arhitektuuripraktika osas. Ta teatas, et kunagi varem pole arhitektuuri jaoks olnud niivõrd suuri võimalusi kui 1950-ndatel aastatel, ent kunagi varem pole see nii tugevasti läbi kukkunud. (Lefaivre & Tzonis 1999). See kuulsaks saanud mõte esindab humanistlikku kriitikat, mis, vastavalt Jauhiainenile (2005), 1950-ndate lõpul ja 1960-ndate alguses esile kerkis vastuseisuna Teise maailmasõja järgsele modernistlikule linnaplaneerimisteooriale ja praktikale Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Humanistlikust linnakriitikast on lisaks uute vormide ja üldiste põhimõtete mahategemisele võimalik leida vihjeid ja konkreetseid viiteid sellele, missugune peaks olema hea ja elamisväärne linnaruum, missuguste kvaliteetide poole tuleks linnaehituses püüelda, et inimene ennast tänaval hästi ja koduselt tunneks. Käesolev referaat toob välja peamiselt Michel de Certeau ja Jane Jacobsi mõningad seisukohad elamisväärse igapäevase linnaruumi kohta.

Ortodoksne planeerimine

Kõigepealt tuleb põgusalt tutvustada „vaenlast.“ Jacobs (1961) nimetab sõjajärgset praktikat ortodoksseks modernseks linnaplaneerimiseks. Ta toob üldistatult välja selle aluseks olevad suured ideed, mida arhitektuurikoolides ja ühiskonnas laiemalt kõhklematult ja küsimusi esitamata edasi antakse. Üheks alustalaks on Ebenezer Howardi Garden City (eesti k - Aedlinn), õigemini sellest tulenevad printsiibid. Howardi mudeli järgi pidid piiratud suurusega ja isemajandavad rohelised väikelinnad lahendama (19. sajandi) suurte linnade probleemid – sanitaarküsimustest linlike „pahedeni.“ Mudeliga oli terviklikult ette nähtud hoonestusskeem, funktsioonid, nende paiknemine, linnaüksuse majanduslik toimimine. Metropoli tänavatel tekkiv mitmekihilisus ja –külgsus ja kõik muu, mis ei allunud abstraheerimisele, oli Howardi mudelist välja jäetud – Jacobs nimetab seda autoritaarseks lähenemiseks. Mudelist edasi arendatud ideed sisenesid ortodokssesse planeerimisteooriasse, mida Jacobs tõlgendab järgnevalt: põhiliseks linnaehituslikuks üksuseks on „super-kvartalid“, liigsed tänavad on raiskamine ning tänav on üleüldse halb keskkond, millest hooned peaksid ära pöörduma ja kvartali sisse suunatud olema. Kvartalid on isemajandavad muutumatud üksused, kus praktiliselt kõike saab planeeringuga ette näha. Ette on võimalik näha ka nõudlust erinevate kaupade järele ning selle järgi plaanida vajalikud ettevõtted.

Teiseks, esmapilgul Aedlinna suhtes vastandlikuks ortodoksse planeerimise alusideeks on Le Corbusieri Kiirgav Linn (ingl k – Radiant City) – kuulus kontseptsioon sellest, kuidas pilvelõhkujatest koosnev suure asustustihedusega linn asetseb pargimaastikus. Ka see mudel baseerus Howardi aedlinna printsiipidel, ent nagu Le Corbusier ise ütles, siis tema puhul oli tegemist vertikaalse aedlinnaga. Kiirgava Linna kujutised rabasid oma lihtsuse, harmoonia ja „arusaadavusega“ ning haarasid ühtviisi nii arhitekte kui arendajaid ja poliitikuid. Jacobs ühendab kaks toodud mudelit ortodoksse planeerimise ideeliseks aluseks – Kiirgav Aedlinn – Radiant Garden City (Jacobs 1961). Lisaks planeerimatu planeerimisele ja linnaliku mitmekesisuse lõikamisele avaldub selliste mudelite elluviimisel veel üks oluline probleem. Jauhiainen (2005) refereerib geograaf Edward Relphi, kes heidab taolisele planeerimisele ette, et see hävitab kohalikud kogukonnad, inimestevahelised võrgustikud ning sellega seoses muudab kohad kohatuteks ehk mittekohtadeks.

Michel de Certeau annab nimetatud tüüpi planeerimisele sügavama ja olemuslikuma mõõtme – ta nimetab püüdlusi taolise linna järele ratsionaalseks utoopiaks, mida viib ellu panoptiline ja klassifitseeriv võim. Sellise utoopia täiusliku kehastuse näiteks on liikuv rongivagun, kus iga reisija omab nummerdatud kohta, igaüks on oma lahtris ning kõik tegevused on läbimõeldud ja kontrollitud. Liikuv rong ise „saab läbida ruumi, vabana kohalikest juurdumustest“ (de Certeau 2005) – koht ja kontekst ei ole olulised. Mis on sellise kontrolliva võimu käimapanev jõud? Miks ja kellele sellise ruumi tootmine vajalik on? de Certeau viitab selgituseks kogemusele, mille vaataja saab kõrgest pilvelõhkujast välja, üle linna pilku heites. Olles väljunud ja kõrgemale tõusnud tänavaelust ja seal liikuvast massist, saab vaataja nägijaks, kelle ees laotub terviklikult „linnatekst.“ „Tõus laseb tal seda teksti lugeda, olla nagu päikese Silm, jumala pilk. Visuaalse ja gnostilise tungi puhang,“ kirjutab de Certeau. „Kas pärast seda tõusu tuleb taas laskuda hämarasse ruumi, kus ringlevad rahvahulgad, keda võib näha ülevalt, aga mitte all viibides?“ (de Certeau 2005)

Plaanipärane, hoomatav, selge ja loetav linn, distsiplinaarne ruum on ortodoksse planeerimise eesmärk. See peaks olema ratsionalismi võit tundmatu üle, teadmiste võidukäik. Ent nii Jacobs kui ka de Certeau viitavad sellele, kuidas planeeritud linnad ei allu loodud korrale, kuidas geomeetrilises ruumis avalduvad tundmatud, kontrollimatud liikumised, urbanistlikus skeemis avalduvad mikropraod. Nii üks kui teine autor paistavad selliseid vigu lausa esile tõstvat ja neid kvaliteetse linnaruumi tingimusteks ülendama. „Tegelikult loovad just [igapäevased] ruumipraktikad sotsiaalse elu tingimuste põhilõimed,“ kirjutab de Certeau. On oluline lõhe poliitilise, mõistelise linna ning tegeliku, elusa linna, sealt saadava kogemuse vahel. Jacobs (1961) võrdleb planeerimist meditsiinipraktikas tuntud aadrilaskmise ohtliku pseudoteadusega.

Mikropraod urbanistlikus süsteemis

Kõige lihtsam igapäevane praktika, mis ei allu urbanistlikule süsteemile, on jalakäimine, mille trajektoorid ja liikumised joonistavadki tegeliku „linnateksti,“ loovad ruumi ja linna. „Kõndija aktualiseerib mõningad neist võimalustest ja keeldudest,“ mille ruumi elemendid potentsiaalselt võimalikuks teinud on, ent improviseerides, uusi otse- ja kaudteid valides ka pidevalt painutab, moonutab ja laiendab (ehitus)korraga seatut. Kuitahes panoptiline poleks ka ruumikorraldus, kõndimine toob sinna juhuslikkust ja kahemõttelisust, kõndija tuleb ruumi oma hoiakutega. Kõndijate liikumine ja käitumine moodustab „žestide puud,“ mille metsad tänaval marsivad ning justkui lava ümber kujundavad. Neid žestide puid ei ole võimalik kuidagi lõplikult kaardistada ega ära kirjeldada. „Nende retooriline ülemaisus võtab võimust ning pühib minema urbanismi analüütilised, seostatud mõtted.“ (de Certeau 2005)

De Certeau toob urbanistliku panoptilise skeemi lõhestajana välja kohtade nimetused. Kohanimed on tähistajad, millelt oleks justkui kulunud nende algne tähendus. „Neist saavad kujutuslikud kohtumispaigad teekonnal, mida nad ise metafoorideks muutununa suunavad.“ Kohanimedest saab omamoodi ideevõrgustik, mis suunab liikumist ning tekitab iseenese ümber legende. Jällegi – funktsionalistlikus korras toimub midagi, mida pole võimalik kontrollida. Kohanimede toponüümia on seotud linna diskursusega, mis teeb koha elamiskõlblikuks. Totalitaarsele süsteemile on see vastumeelne ja ta nimetab „piiri ületavaid semantilisi kihte“ ebausuks. Suurtes linnades avaldub see soovis pärisnimed asendada numbrilise süsteemiga. Linnaruumis kummitavad jutustused ja legendid tuleb alla suruda (de Certeau 2005). de Certeau sõnad tunduvad paika pidavat, kui mõelda Jacobsi kirjeldatud New Yorkile, kus tänavanimedeks on numbrid, ent ometigi kasutab Jacobs asukoha määrajatena sõnalisi ja palju kõnekamaid nimetusi – Lower East Side, Greenwich Village jms.

Ühe väga huvitava mõttena mainib de Certeau kohalegendide võimet tektitada „igal pool väljapääse, lahkumise ja naasmise teid – järelikult elamiskõlblikke ruume.“ Ringiliikumine ja jalutuskäigud asendavad kohtade juurde kuulunud kohalegende. „Reisimine (nagu kõndiminegi) asendab legende, mis avasid ruumi teisesusse.“ „Kõndimispagulus toodab täpselt toda legendaarsust, mis käesoleval hetkel lähedases kohas puudub.“

Kõnnitee, turvatunne, privaatsus

Pragmaatilisema lähenemisega Jacobs (1961) kirjutab kõndimise kohast – kõnniteest ja tänavast. Kõnnitee üksinda on abstraktsioon. Ta omistab konkreetsema tähenduse seoses hoonete ja kasutusega, mis teda ümbritsevad. „Kõnniteed ja tänavad on linna peamised avalikud paigad, kõige elutähtsamad organid,“ kirjutab Jacobs. Kui de Certeau räägib algliikumistest, kõndijate motoorikast, „žestide puudest,“ siis Jacobs võrdleb hästitoimival tänaval toimuvaid inimeste liikumisi keeruka, kordumatu ja improvisatsioonilise balletiga, kus iga osatäitjal on ühtaegu isiklik, samal ajal teisi toetav roll. Ühtlasi on see parim tsiviliseeriv ja barbaarsust tõrjuv mehhanism linnas, mis muudab tänavad turvalisemaks. Jacobs on tugevasti vastu reformijate arusaamale, et tänavatel veedavad inimesed aega vaid seetõttu, et neil pole piisavalt korralikke kodusid ja privaatset ruumi. Vastupidi, aktiivne tänavaelu on parim turvalisuse tagaja, mida Jacobs peab äärmiselt tähtsaks. Turvatunne tänaval tekitab kasutajate usaldust tänavaruumi ja teiste kasutajate suhtes ning selle baasilt saavad võimalikuks inimestevahelised positiivsed kontaktid ja mitteametlike suhtlusvõimaluste teke. Just viimane annab palju laiema valiku „privaatsusastmeid,“ mille vahel igaüks võib valida vastavalt oma suhtlemisvalmidusele ja privaatsusvajadusele. Jacobs peab kvaliteetse linnaruumi puhul väga oluliseks, et inimene saaks ise valida, kellega ja kui palju ta nõus suhtlema on. Mitmesugused projektid, kus puuduvad neutraalsed mitteametlikud kohtumispaigad, jätavad elanikele-külastajatele võimaluse, kas nad avavad ennast ümberkaudsetele-naabritele täielikult või üldse mitte. Tihti on mugavam teostada viimast.

Linliku mitmekesisuse tekkimise eeldused

Mitmekesisus on linna integraalne osa. Mitmekesisus teeb linnast linna, tänavast toimiva tänava – turvalise, sotsiaalse, valitava privaatsusastmega koha. Mis on aga selle mitmekesisuse tekkimise eeldused? Jacobs (1961) toob USA linnade näitel välja neli asendamatut tingimust – ilma ühe kohaloluta ei ole võimalik ka mitmekesisuse teke. Esiteks - piirkonnas peab olema rohkem kui üks-kaks juhtivat funktsiooni, mis tõmbaks inimesi ligi erinevatel kellaaegadel ning erinevatel põhjustel. Kohalike elanike, töötajate ja muude külastajate kohtumine lisab palju – eri tüüpi „koostisosade“ kokkusegamisel saadav tulemus on enamat kui lihtsalt liitmine.

Teiseks - kvartalid peaksid olema lühikesed, et oleks võimalik tihti trajektoori muuta. „Ortodoksses“ planeerimises on eelistatud pikkasid kvartaleid, kuna seda on peetud optimaalsemaks – liigne arv ristuvaid tänavaid olevat „raiskamine.“ Pikad tänavad on aga monotoonsed, ühelt tänava funktsioonide juurest ei pääse teise tänava omadeni ning ei toimu inimeste samasugust segunemist. Jacobs toob näiteid selliste kvartalite slummistumisest ning vastupidistest piirkondade „tervenemisest,“ kus on oma osa lühikestel kvartalitel.

Kolmandaks – ühes ja samas piirkonnas peavad lähestikku paiknema erinevas vanuses ja seisundis hooned. Tänu sellele kohtuvad samas piirkonnas erinevad kinnisvara hinnatasemed, mis lubab koonduda erineva majandusliku taustaga inimestel, aga ka ettevõtetel. Uutes hoonetes on pinnad kallimad, kuna hoone ehituskulud peavad makstud saama, ent see seab piirangud väga mitmesuguste väikese kasumimarginaaliga tegevustele. „Vanad ideed võivad vahel kasutada uusi hooneid. Uued ideed peavad kasutama vanu hooneid,“ kirjutab Jacobs.

Neljandaks - inimeste, sh. kohalike elanike kohalviibimise piisav tihedus loob eeldused mitmekesisuse tekkimiseks.

Lõpetuseks

De Certeau vaatleb jalakäimist kui olulist linliku praktikat üldisemalt ja ei seo seda otseselt sotsiaalse kontekstiga nagu Jacobs. Jalakäimine ise on juba ratsionaalse linnaskeemi kontrolli alt väljuv tegevus, mida totalitaarsel süsteemil ei ole võimalik allutada. Nii konkreetsetele kategooriatele nagu aktiivne tänavaelu, turvalisus, usaldus jne de Certeau ei viita, ent ometi mainib temagi koha elamiskõlblikkust, tähendusrikkust, olekut, kus inimene saab mõelda või öelda „Siin tunnen ma end hästi“ (de Certeau 2005). Ka Jacobs tundub mõtisklevat suurte ideaalide ja pisikeste igapäevapraktikate seoste üle, kuid ühtlasi proovib ta anda pragmaatilisi juhiseid ja selgitusi, milline planeeritav keskkond peaks olema, milliste väärtuste poole püüdlema. Tundub, et Jacobs ja de Certeau ei nõustuks võimu olemuse osas – Jacobs näib pidavat võimukandjaid ja otsustajaid lihtsalt harimatuteks, keda on võimalik mõjutada ja valgustada. De Certeau vaatab võimu kui panoptilise ratsionaalse, tõsi küll, illusoorse utoopia teostajat. De Certeau vaatleb selle võimu iseeneslikku pragunemist igapäevapraktikate kaudu, Jacobs viitab sekkumise võimalustele linnaehituslike meetoditega, vajadusele planeerida teistmoodi, kus aluseks tuleb võtta mitmekesisus, tähelepanu inimesele endale ja mitte vaid toimimiseks tarvilikele funktsioonidele ja arusaam, et kõiki linnaelu aspekte ei ole võimalik ette näha.