Tartu kesklinna ehitatakse aeglaselt, nii et kõik uued silmatorkavad hooned saavad peagi „ristitud“ – kas siis ärimeeste vastavasuunalise brändimise tulemusel või rahva suus vajadusest uusehitis mõttes kaardile paigutada ja sellest kõnelda. Aadressid ei ole lihtsad orientiirid ning need jäävad eelkõige postiljonidele. Näiteks – annan viis sekundit aega – mis tänaval asub Emajõe Ärikeskus ehk „Pläsku?“ Õige vastus ei ole Turu ega Riia. Hoonet tuntakse tema mitteametliku nime järgi – esialgu oli see vormi kommenteeriv pilkav ja kriitiline hüüdnimi. Hiljem on sellest saanud argine emotsioonitu tähistaja, mille  algsele tähendusele ei mõelda kuigi sageli. Paar aastat tagasi kerkinud ja ärimeeste endi poolt nimetatud „Tasku“ ärikeskus mõjub aga kui vana nalja ülessoojendamine, püüd publikule peale minna, ent ka pärast mõneaastast sisseelamisperioodi ei tundu nimetus kuigi õnnestunud. On siiski äärmiselt meeldiv, et Tartu kesklinna ja inimeste mõttekaarte pole veel asunud okupeerima kohatud „plazad“ jmt. Üks erand kahjuks on. 

Niisiis, mis on aadressil Ülikooli 2 asuva Emil Urbeli poolt projekteeritud uue büroohoone nimi? Kusagil veebiportaalides ja büroopindade renditurul figureerib nimetus Krause Ärimaja, kuid ilmselt kinnistub teadvuses see, mis silme ees, ehk majale kirjutatud ankurrentnikust panga nimi – seega „SEB maja.“ Hoone valmimisest on juba mitu kuud, aga Tartu tuttavad, kellelt selle kohta arvamust küsin, ei vii „SEB maja“ nime ega nägu esimesel hetkel siiski kokku. Kas tegemist on niivõrd märkamatu hoonega, et linnakodanike teadvuses pole see veel kaardile asetunud? Mittemärkamine tundub ebatõenäoline – hoonest ei saa mööda vaadata, sest see asub mitmest suunast vaadeldaval tänavanurgal ning annab olulise raamistava toe all- ja ülalpool paiknevatele pargiruumidele. Kas hoone vastuvõtt on ehk piisavalt positiivne, et puudub soov lasta lendu mõni etteheide linnaruumi rikkumise teemal või vähemalt pilkenimi? Või ei anna hoone vormi taandada mingile lihtsale metafoorile? Üldnimetajaga „mõttetu kast“ ei õnnestu seda igatahes tähistada - hoone tundub oma delikaatsete vormierisustega ning tumeda tellisraami sees pisut teistsugust elu elava ja pilvi peegeldava klaasmahuga elegantne ja lihtsusest hoolimata põnev. 

SEB maja vähese teadvustamise põhjuseks on ühelt poolt justnimelt tema rahulik olemine ja loogiline maht, mille endine asukoht mõjus pigem tühja krundina, aga mitte potentsiaalse pargina või üleminekuna ühest teise. Teiselt poolt, nagu kirjutab Ülo Peil, pole pangamaja tüüp kuigi hea linnamaja , viidates panga suhtelisele suletusele ja „turvatusele“ väljapoole jääva suhtes. Pangal on tarvis ennast tänava eest kaitsta. Paljudel ei ole sellesse hoonesse ka lihtsalt asja, aga väga paljudel on asja selle hoone mõjuvälja. Nimetus „SEB maja“ juurdub vaikselt ja pigem alateadlikult.

Vastuoluline vastuvõtt 

Arhitektuurikonkursi žürii ning hoonet käsitlev Ülo Peili kirjatükk tervitavad SEB maja positiivselt, ent kirjasõnas on ka näha märke teistsugusest vastuvõtust. Näiteks seab Sven Vabar arhitektuurinäituse „Võistlus uue Tartu eest II“ saatetekstis hoone ühte ritta Kohtumajaga Kalevi-Riia nurgal ja TÜ uushoonestusega Maarjamõisa väljal . See on esmapilgul üllatav järjestus, sest SEB maja on selgelt kõrgemast kategooriast kui rea ülejäänud liikmed. Mõte selgineb läbi vastandina toodud omaduste, mida Vabar uue arhitektuuri voorustena välja toob – hoone ei pruugi tema sõnul olla sugugi ilus, ent peaks olema „täiesti sõge, ootamatu ja harjumuspäraseid kontseptsioone trotsiv.“ Näiteks toob ta Künnapuu ja Padriku Tigutorni.

Tigutorni kui sõgeda ja ootamatu ning SEB maja kui rahuliku ja loogilise mahu vastandamisel võib moodustada telje, mille abil saab kirjeldada linlaste ootusi uutele hoonetele kui miljööd kujundavatele olulistele elementidele. Küsimus „kas sellist Tartut me tahtsimegi?“ saab mõlemas telje otsas nii jaatavaid kui eitavaid vastuseid. Antud hoonete vastandamisele annab hoogu juurde järgnev. Vabar tunnistab, et Tigutorn on konteksti täiesti sobimatu (ehkki see ei loe). SEB hoone vorm tuleneb, vastupidi, tema asukohast ehk see on kohaspetsiifiline. Lisaks hästi kohale ja naabruskonda sobituva mahu kõrval pean siin silmas ka väiksemaid omadusi – suhestumist Vanemuise tänava nõlvaga, ühendumist maakivimüüriga, avanemist tänavanurgale ning hoonetagusesse parki ning otsustavalt selget ja vigurdamata paiknemist tänavate hoonestusjoontel, mis ei olnud nii üksühene teiste kutsutud konkursile esitatud tööde puhul .“ Kohaspetsiifilisust võib antud kontekstis vaadelda hoone loogilisuse ühe avaldusena. Kui Tigutorn on oma konkreetsest asukohast mitte liialt hooliv ja pigem ise uusi mängureegleid loov, siis SEB maja puhul tuleb nõustuda žürii kommentaariga, et hoone „hakkab siinses hektilises linnaruumis töötama [...] rahustava elemendina." "Ükski maja ei lõppe tema enda krundiga," on öelnud Urbel . Mõlemad ennist tõmmatud telje otsad mõjutavad omal moel linna miljööd, mõlemad on osad uuenevast Tartust ning linnal on vaja telje mõlemaid otsi. Hoone ilu on eelkõnelejate poolt antud vabaks kogu telje ulatuses, viidates veelkord Vabari ülaltoodud mõttele ning lisades tsitaadi Urbelilt: „Tegelikult ei ole arhitektuuris ilus-kole oluline. Või kui, siis nii, et rumal asi on kole .“ 

Seda, kas hoone on rumal või mitte, saab visuaalse ja märgilise mõju kõrval hinnata ka tema praktiliste omaduste – näiteks kasutatavuse seisukohast. Piirdun siinkohal ainult välispidisega ehk kasutatavusega linnaruumi ja selles liikuja seisukohast. Esiteks – kuidas mõjutab hoone piirkonna kõnnitavust? Teiseks – kas antud hoonetüüp antud asukohas on üldse asjalik ja kohanemisvõimeline ajas muutuvate oludega?

„Kõnnitavus “ on mõnede lääneriikide linnaplaneerimises kasutatav mõiste, mis kirjeldab linnafragmendi mobiilseid ja tunnetuslike kvaliteete jalakäija jaoks. See võtab muuhulgas arvesse erinevate maakasutufunktsioonide kohalolu, tänavate ühendatuse astet, ligipääse, sise- ja väliruumi suhestumist (nt tumm sein vs vaateaknad) jne. Kõnnitavuse mõiste on viljakas eelkõige laiemate linnakeskkondade iseloomustamisel, aga selle taustale saab asetada ka üksikuid hooneid nende vahetu ümbrusega. Kas ja kuidas saab hoonest mööda? Kas sissepääsud asetsevad mõistlikult? SEB maja puhul tuleb veelkord kiita seda, et hoone avaneb ülemisse pargiruumi ning annab sellele toetava funktsiooni uue kohvikuga. Meeldiv on ka hoone väheinvasiivne parkimislahendus – autod vupsavad sisse küllaltki vähemärgatavast uksest Ülikooli tänaval. Kohmakas tundub aga vahetult hoone nurga juures paiknev kahe tänava erinevate tasapindade ühinemine trepiastmete ja kohati liigjärsu kaldpinna abil. Lisaks – paar inimest on teineteisest sõltumatult kommenteerinud, et hoonega vahetult külgnev jalakäiguruum on kitsas ning et maja oleks tänaval justkui liiga seljas. Aga kitsaste kõnniteede probleemi ei saa hästi lahendada hoonestuse endaga - selline seis iseloomustab kogu Ülikooli tänavat, mis asub Emajõe ürgoru järsu nõlva varjulisel jalamil ning mis on vaevatud küllaltki tihedast liiklusest ja ohtratest parkijatest. Probleemi lahendus seisneks tänava liikluskorralduse muutmises. Veel mahuks Ülikooli tänavale parkimismaja, mis võimaldaks autosõiduruumi avaparklate jagu vähendada. Trendid tunduvad aga kahjuks olevat vastupidised – seda näitab SEB maja Vanemuise tänava poolse ülekäiguraja hiljutine kaotsiminek, mis lõikab läbi väga olulise jalakäiguühenduse. Kui vilkamad ei pea seda suureks probleemiks ning ületavad takistuse kasvõi illegaalselt, siis liikumisraskustega inimesed sunnitakse ringe tegema.

Vastus küsimusele, kas hoonetüüp antud kohale sobib ning „juhtfunktsioon“ panga näol ajaproovile vastu peab, tundub esmapilgul olevat kindel „jah“. Siiski, lähiminevik näitab, et taolise vastuse kindlus võib ajapikku väheneda. Kui viisteist aastat tagasi asus pankadele sobiv „tähtis koht“ tänase SEB maja suhtes 200 meetrit vanalinna pool siis praeguseks on ärikeskusena tajutav ruum kolinud teist sama palju vastassuunas – Riia tänava äärde ning venib sealt mööda jõeäärset kaugemalegi – põhjuseks eelkõige sobivus autodega klientidele ning parkimismugavus. “Pangad põgenevad vanalinnast kui rotid, “ kirjutab Enriko Talvistu. Kas see tähendab, et vanalinn „upub“? Tõsi, vanalinnas ei käida tegemas suuremahulisi sisseoste, toidupoodi pole seal ammugi ning mitmed ettevõtted on ära kolinud, aga paari aasta lõikes jääb siiski silma rekratiivse melu kasvamine, katsetamine uute nišikauplustega ning uute hotellide, kõrtside lisandumine. Kas vanalinn teemapargistub? Osaliselt kindlasti ka seda. Siiski jääb vanalinna alati rida ametiasutusi, vähem või rohkem nähtavaid büroosid ja kortereid ning olulise kandva tegurina, mõningasest „valglinnastumisest“ hoolimata ka Tartu Ülikool. Pigem toimub kesklinnana tajutava ala laienemine, kuigi ilmselt funktsioonide mõningase segregeerumise hinnaga. 

SEB maja asub kahe keskuse – uue ja vana piiril. Loodetavasti aitab ta Ülikooli tänaval tühimikku täites ajapikku kaasa kesklinna poolte segregatsiooni vähenemisele. Kui mõningad kõnnitavuse aspektid kõrvale jätta, siis tundub, et hoone on juba nüüd toonud positiivse sarrustuse siia- ning sinnapoole ning teda võib julgelt pidada näiteks heast arhitektuurist.